Jaanuarikuus tõime rubriigis ”Tunne oma treenerit” tutvustamisele meie treeneri Sten Prikko.

Jalgpalliga tegi Prikko tutvust juba kooliajal, kui teda käidi kutsumas toona Maag Tammeka nime kandva klubi treeningutele. ”Kuna osad minu klassivennad juba käisid samas treeninggrupis, siis läksime teiste klassivendadega samuti treeningutele. Täpselt ei mäleta, kui kaua ma jalgpalli juures olin, kuid siis tuli suurem vahe sisse, sest leidsin enda jaoks uue spordiala – ujumise,” meenutab meie treener.

Ujumise juurest jõudis ta aga siiski tagasi jalgpalli juurde: ”Jalgpalli juurde pöördusin tagasi gümnaasiumiajal, kui hakkasin rahvaliigas mängima Tartu JK Welco eest. Jalgpallimängimist Welcos ajendas jällegi üks klassivendadest, kes too aeg ka minuga Tammekas trenni tegi ning nüüd oli oma tee leidnud samuti Welcosse. Sellest ajast saati olen jalgpalli juures püsinud.”

Kuidas läks aga nii, et ise Welco eest palliplatsil ringijooksmisele lisaks asus Prikko treeneriks? ”Kui olin gümnaasiumi lõpetanud, siis ainus asi, mida teadsin, oli see, et tahan kaitseväe läbida ning siis edasi vaadata, mis saab. Kuid enne kaitseväkke minekut keerles peas mõte, et kuna ma jalgpalli nagunii hetkel mängin, kas oleks mingi teistsugune väljund ka sellele. Mõte liikus sellele, et tahaksin Tartu Ülikoolis kehalise ja spordi bakalaureuse lõpetada ning saada hoopis jalgpallitreeneriks. Ülikoolist “korjas” meid üles Janar Sagim, kes pakkus mulle ja kursusekaaslasele võimalust praktika läbida Santose klubis. Peale praktikat pakuti meile mõlemale treeneritööd klubis ning mulle tundus, et see on ilmselge käik, kui tahan treeneriks saada;” selgitab Prikko.

Sel hooajal juhendab Welco kaudu Santose treeneriks jõudnud mees 2018. sünniaastaga Raadi gruppi ja 2013. sünniaastaga Valgete ja Punaste gruppe. ”Arvan, et ma olen pigem sõbralik treener, sest mulle meeldib lastega hästi palju suhelda ja nendega omavahel nalja teha. Kindlasti selle ihhi-hahaha vahel tuleb ka olla karm ja nõudlik, sest muidu lapsed harjuvad ära leebe treeneriga ning siis ei hakata treenerit tõsiselt võtma,” räägib Prikko oma käekirjast.

”Ma ütleksin, et jalgpallitreeneri töö juures on kõige raskem kohanemine talviste tingimustega. Jah, meil on igal aastal lumi maas ja see pole enam uudis, kuid väga raske on teha lumistel/libedatel väljakutel kvaliteetseid trenne. Kuigi erinevaid elemente ja oskusi on raskem õpetada, siis vähemalt saavad lapsed talviti palju mängida nii väiksemaid kui ka suuremaid mänge. See-eest kõige toredamad momendid on need, kui lastel tulevad õpitud/õpitavad asjad välja ning nad suudavad neid asju kasutada ka treeningute lõpumängudes või isegi võistlustel. See annab neile endile hea tunde ja ka mulle, sest tunnen, et olen millegagi treenerina hakkama saanud,” analüüsib Prikko oma töö plusse ning miinuseid.

Tööalastest eeskujudest toob meie treener välja Pep Guardiola – miks just tema? ”Esimest korda mäletan, kui ta tuli Müncheni Bayerni peatreeneriks, mille fänn olen ma juba pikki aastaid olnud. Ta paneb võistkondades suurt rõhku palli valdamisele ning mängu dikteerimisele, mida üritan ka oma treenitavate peal ellu viia. Samuti näeb mängudes, et palli kaotades peab tema võistkond kiirelt vastasele pressingut avaldama ja seda nimetatakse “kuue sekundi reegliks”. Antud reeglit kasutan isiklikult ka mina oma treeningutes. Reegel tähendab seda, et kuue sekundi jooksul peaks võistkond peale pallikaotust avaldama niipalju vastasele survet, et pall võita ja kasutada ära vastaste organiseerimatus,” selgitab Prikko.

Oma senisele karjäärile pilku heites ei taha ta suurematele saavutustele üleliia rõhku panna: ”Treenerina mul veel suuri saavutusi pole, sest olen alles kolmandat aastat treener, kuid toredaid saavutusi on küll. Treenerina pean ma nüüdseks tähtsaks seda, et võistlustel lapsed teeksid seda, mida olen neile treeningutel õpetanud. Kui ma näen neid asju näiteks võistlustel, siis on tunne, et treeningutel on treenerit kuulatud ning asju kaasa tehtud. See võikski minu arvates minna saavutuse alla.”

Tulevikku vaatab Prikko tagasihoidlikult: ”Ma pole endale pikki eesmärke ja unistusi seadnud, võtan alati aasta/hooaeg korraga ja vaatan, mis edasi saab. Hetkel soovin olla lastetreener, kuid kunagi ei tea, mida tulevik toob.”

Santosel on hea meel, et Sten on leidnud tee meie suurde perekonda ja soovib talle ikka toredaid ning edukaid hetki Santose juures!

Foto: Tõnu Stoltsen