Jaanuarikuus tõime rubriigis ”Tunne oma treenerit” tutvustamisele meie treeneri Sten Prikko.

Jalgpalliga tegi Prikko tutvust juba kooliajal, kui teda käidi kutsumas toona Maag Tammeka nime kandva klubi treeningutele. ”Kuna osad minu klassivennad juba käisid samas treeninggrupis, siis läksime teiste klassivendadega samuti treeningutele. Täpselt ei mäleta, kui kaua ma jalgpalli juures olin, kuid siis tuli suurem vahe sisse, sest leidsin enda jaoks uue spordiala – ujumise,” meenutab meie treener.

Ujumise juurest jõudis ta aga siiski tagasi jalgpalli juurde: ”Jalgpalli juurde pöördusin tagasi gümnaasiumiajal, kui hakkasin rahvaliigas mängima Tartu JK Welco eest. Jalgpallimängimist Welcos ajendas jällegi üks klassivendadest, kes too aeg ka minuga Tammekas trenni tegi ning nüüd oli oma tee leidnud samuti Welcosse. Sellest ajast saati olen jalgpalli juures püsinud.”

Kuidas läks aga nii, et ise Welco eest palliplatsil ringijooksmisele lisaks asus Prikko treeneriks? ”Kui olin gümnaasiumi lõpetanud, siis ainus asi, mida teadsin, oli see, et tahan kaitseväe läbida ning siis edasi vaadata, mis saab. Kuid enne kaitseväkke minekut keerles peas mõte, et kuna ma jalgpalli nagunii hetkel mängin, kas oleks mingi teistsugune väljund ka sellele. Mõte liikus sellele, et tahaksin Tartu Ülikoolis kehalise ja spordi bakalaureuse lõpetada ning saada hoopis jalgpallitreeneriks. Ülikoolist “korjas” meid üles Janar Sagim, kes pakkus mulle ja kursusekaaslasele võimalust praktika läbida Santose klubis. Peale praktikat pakuti meile mõlemale treeneritööd klubis ning mulle tundus, et see on ilmselge käik, kui tahan treeneriks saada;” selgitab Prikko.

Sel hooajal juhendab Welco kaudu Santose treeneriks jõudnud mees 2018. sünniaastaga Raadi gruppi ja 2013. sünniaastaga Valgete ja Punaste gruppe. ”Arvan, et ma olen pigem sõbralik treener, sest mulle meeldib lastega hästi palju suhelda ja nendega omavahel nalja teha. Kindlasti selle ihhi-hahaha vahel tuleb ka olla karm ja nõudlik, sest muidu lapsed harjuvad ära leebe treeneriga ning siis ei hakata treenerit tõsiselt võtma,” räägib Prikko oma käekirjast.

”Ma ütleksin, et jalgpallitreeneri töö juures on kõige raskem kohanemine talviste tingimustega. Jah, meil on igal aastal lumi maas ja see pole enam uudis, kuid väga raske on teha lumistel/libedatel väljakutel kvaliteetseid trenne. Kuigi erinevaid elemente ja oskusi on raskem õpetada, siis vähemalt saavad lapsed talviti palju mängida nii väiksemaid kui ka suuremaid mänge. See-eest kõige toredamad momendid on need, kui lastel tulevad õpitud/õpitavad asjad välja ning nad suudavad neid asju kasutada ka treeningute lõpumängudes või isegi võistlustel. See annab neile endile hea tunde ja ka mulle, sest tunnen, et olen millegagi treenerina hakkama saanud,” analüüsib Prikko oma töö plusse ning miinuseid.

Tööalastest eeskujudest toob meie treener välja Pep Guardiola – miks just tema? ”Esimest korda mäletan, kui ta tuli Müncheni Bayerni peatreeneriks, mille fänn olen ma juba pikki aastaid olnud. Ta paneb võistkondades suurt rõhku palli valdamisele ning mängu dikteerimisele, mida üritan ka oma treenitavate peal ellu viia. Samuti näeb mängudes, et palli kaotades peab tema võistkond kiirelt vastasele pressingut avaldama ja seda nimetatakse “kuue sekundi reegliks”. Antud reeglit kasutan isiklikult ka mina oma treeningutes. Reegel tähendab seda, et kuue sekundi jooksul peaks võistkond peale pallikaotust avaldama niipalju vastasele survet, et pall võita ja kasutada ära vastaste organiseerimatus,” selgitab Prikko.

Oma senisele karjäärile pilku heites ei taha ta suurematele saavutustele üleliia rõhku panna: ”Treenerina mul veel suuri saavutusi pole, sest olen alles kolmandat aastat treener, kuid toredaid saavutusi on küll. Treenerina pean ma nüüdseks tähtsaks seda, et võistlustel lapsed teeksid seda, mida olen neile treeningutel õpetanud. Kui ma näen neid asju näiteks võistlustel, siis on tunne, et treeningutel on treenerit kuulatud ning asju kaasa tehtud. See võikski minu arvates minna saavutuse alla.”

Tulevikku vaatab Prikko tagasihoidlikult: ”Ma pole endale pikki eesmärke ja unistusi seadnud, võtan alati aasta/hooaeg korraga ja vaatan, mis edasi saab. Hetkel soovin olla lastetreener, kuid kunagi ei tea, mida tulevik toob.”

Santosel on hea meel, et Sten on leidnud tee meie suurde perekonda ja soovib talle ikka toredaid ning edukaid hetki Santose juures!

Foto: Tõnu Stoltsen

2022. aasta lõpetuseks oli Santose sotsiaalmeediakanalites lähemalt luubi all mees, kes meie klubi ridades tutvustamist ei vaja: Taivo Idavain!

Santoses 2015. sünniaastaga treeninggrupi ja lasteaedade treener meenutas, kuidas ta ise jalgpalli juurde jõudis. “Sündisin küll Tartus, aga vanemate elutee viis mind Kesk-Eestisse Järva-Jaani. Seal elasin ma kuni keskkooli lõpuni. Kuigi õues oli jalgpalli varem kõvasti toksitud, siis tõsisemalt hakkasin sellega tegelema küllalt hilja – mälu järgi ütleks, et alles umbes 11aastaselt -, kui seal hakkas treeninguid tegema Järvamaal legendi staatuses olev jalgpallitreener Viktor Mets. Sealt ma endale jalgpallipisiku külge saingi,” rääkis Idavain.

Mõte treeneritööst hakkas mehe peas ringlema juba keskkooli viimases klassis, kui tekkis idee tulla Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda õppima treeningõpetust -ja spordijuhtimist. Juba enne ülikoolis teadmiste hankimist sai Idavain esimesed katsetused treenerina ära teha Järvamaal, kus oli Flora noorte juhendaja.

Kuidas läks aga nii, et Järvamaalt jalgpallipisiku saanud mees just Santoses tööle asus? Idavain ise selgitas seda nii: “Peale ülikooli olin mingi aja teinud lihtinimesetööd, aga samal ajal oma tasemele vastavalt ka jalgpalli edasi mänginud. Kuid nagu ikka, pass ei valeta, ja mingil hetkel tervis ei lubanud enam ise aktiivselt väljakul palli taga ajada – vähemalt mitte sellel tasemel, kus oleksin end motiveerituna tundnud. Jalgpall aga samas kõnetas mind ikka ja kuna mu suhtlusringis olid paljud mängijad, kellega koos mängisime, ka noortetreenerid, siis üks asi viis teiseni ja lõpptulemusena pakkus Santos mulle treeneriametit. Pikalt ei pidanud seda otsust kaaluma, kuna – kes ise ei saa ega oska, need õpetavad.”

Santoses alustas ta tööd grupiga, kus olid toona U17 vanuseklassi poisid, kellest päris mitmed on praeguseks mängimas Welco esindusmeeskonna eest. Lisaks hakkas Idavain juhendama ka päris pisikeste lasteaialaste gruppe.

Nagu iga töö puhul, on ka treeneriameti juures plusse ja miinuseid. “Kõige raskem treeneritöö juures on võib-olla see, et nädalavahetused on tööpäevad ja tihti peab mõlemal päeval olema võistlustel. Samas neid asju on võimalik sättida mõnikord endale vastavalt ning alati on hea teha tööd, kui sul on motiveeritud abilised ja treeninggrupp. Iseenesest on treeneritöö töö nagu iga teinegi, kus eelkõige on vajalikud erialased teadmised, võime võtta vastu otsuseid ja vastutada. Mingi osa on õpitav, aga päris palju peaks ka looduse poolt olema kaasa antud, et treeneritööd üldse teha,” avas Idavain oma ameti tagamaid.

Millised on aga olnud tema kõige erilisemad hetked Santose juhendajana? “Ma ei tahaks eraldi välja tuua mingeid turniiride või mängude võite, kuna treenerina vaatame ikkagi üldpilti ja pikemat plaani. Aga kokkuvõtvalt tekitab alati hea tunde see, kui poisid/mehed teevad ja kasutavad väljakul treeningutel omandatud oskusi ja lahendusi ning õnnestuvad oma tegemistes. Eredalt jäävad ka meelde igasugused turniiridel käimised suure osa klubiliikmetega ja see meeleolu, mis siis valitseb ka poiste hulgas.”

Kui rääkida Idavainu kui treeneri motost, toob ta välja omapärase selgituse ja märksõna: JAMA. “Jalgpall Eestis on üks suur JAMA.
Kus,
J – järjepidevus (treeningute ülesehitus ja osalemine)
A – austus (treener-mängija, mängija – treener jne)
M – motivatsioon (leida arenguks stiimul nii treenerina kui mängijana)
A – abivalmidus (inimsuhted Eesti jalgpallis on A ja O ka jalgpalliväliselt).”

Nüüdseks on Idavain aastate jooksul Santoses töötades juhendanud erinevaid gruppe ja oskab kindlasti hästi öelda, miks peaksid lapsed tulema just Santose trenni. “Eelkõige seetõttu, et ma tõesti pean kiitma meie WJK Santose kollektiivi alates ülevalt otsast kuni viimase kõige nooremate grupi treeneriteni välja! Me kõik õpime terve elu, aga suurem osa lapsi, kes tuleb korragi proovima jalkat Santosesse, jääb ka treeningutel edasi käima. Minu arvates näitab see seda, kui asjas sees on minu töökaaslased. Igast lapsest ei saa tippjalgpallurit, aga meie anname võimaluse neile kõigile, kes proovida tahavad,” lubab Idavain.

Santosel on väga hea meel, et Taivo meie töökas kollektiivis toimetab ja soovime omalt poolt ikka pikki ja toredaid aastaid treeneriametis!

Foto: Tõnu Stoltsen

Oktoobris tutvustasime uues rubriigis “Tunne oma treenerit” meie toredat noort treenerit Marie Saart!

Pärnumaalt pärit Marie meenutas, et on jalgpalli mänginud juba väga väikesest peale, sest kahe jalkatrennis käinud vennaga sai juba pisikese preilina hoovijalgpalli mängitud. “Trenni jõudsin samuti vendade järel, sest kui mu koduklubi Vändra Vaprus tegi kampaania, et iga kolmas laps peres saab tasuta trennis käia, siis ema heas mõttes sundis mind sinna,” selgitas Marie, kuidas ta hoovist trenni jõudis.

Treeneritööni jõudis Eesti naiste meistriliigas nii Pärnu JK-d kui Pärnu Vaprust esindanud neiu tänu sellele, et aastaid tagasi tema toonane treener Pärnu JK-s teda sinnapoole suunas ning nii asuski Marie vaid 17aastaselt lisaks mängimisele ka treenerina kätt proovima. Meie klubi juurde jõudis pärnakas tänu sellele, et asus õppima Tartu ülikooli ja nüüd ongi ta Santoses nii 2018. kui 2015. sünniaastaga gruppide treener ning lisaks juhendab üliägedat tüdrukutele mõeldud Disney jalgpalli projekti.

“Kõige rohkem rõõmu pakub tagasiside tööst: mängijate areng läbi õnnestumiste ja ebaõnnestumiste, seda nii oskuste kui ka vaimsuse poolest. Võib-olla raskem pool on mingitel hetkedel kannatlik olla ja aru saada, kui palju ning mida saad mängijateni viia,” rääkis Marie treeneriameti võludest ja valudest. Enda kui treeneri moto võttis ta kokku nii: “Iga minu treeninggrupp on minu peegelpilt. Enne, kui nõuan neilt, nõuan endalt.”

Hoovist trenni ja sealt nii meistriliigasse kui Eesti koondisesse välja jõudnud Marie andis ka väikese soovituse nendele jalgpallihuvilistele tüdrukutele, kellel on jalkapisik sees, aga pole veel võib-olla trenni julgenud minna. “Jalgpall pakub emotsioone, väljakutseid, sõpru, oskuseid, ja sobib kõigile. Peab olema vaid piisavalt julge, et proovida,” ütles Marie.

Soovime omalt poolt meie tublile treenerile palju jõudu ja jaksu ka edaspidiseks!

Foto: Tõnu Stoltsen