Meil on väga hea meel, et aasta algusest liitus Santoseperega treener Erki Mõttus! Varasemalt on Mõttus töötanud esmalt abitreenerina Tartu Tammekas ja seejärel kaks pool aastat nootegruppide peatreenerina Tartu Helioses. ”Minu sisemine kirg jalgpallimängimise vastu on nii suur, et tahtsin selle ja treeneritöö ühendada. Kuna mängin ise Welco esindusmeeskonnas, siis noortetreeneri töö Santoses võimaldabki mul kõige hõlpsamalt mängimise ja treeneritöö ühendada,” selgitas Mõttus.

Uue treenerina asus Mõttus Santoses tegutsema 2014. ja 2017. sünniaastaga noorte abitreenerina. ”Üheks minu tugevuseks on ilmselt see, et olen hästi mängijatekeskne treener,” sõnas Mõttus enda tutvustamiseks. ”Proovin alati näha pikemat visiooni ehk ma ei pane kellelegi peale pinget, kui ma ei näe tulemust poole aasta või aasta jooksul. Teadvustan seda, et lapsed arenevad erinevalt – kes kiiremini, kes aeglasemalt – ja minu ülesanne on näha pikemat protsessi ja tagada lastele hea jalgpallialane vundament. Samuti usun, et treeneri jaoks on oluline kasvatada lastes jalgpalliarmastust ja hoida neid jalgpalli juures, sest teatud vanuses on mängijate lahkumise protsent päris ränk, aga enda kogemuse pealt võin öelda, et minu juures treeninud lastel on jalgpallipisik aastate jooksul aina kasvanud,” lisas ta.

Mis on Mõttuse jaoks olnud treeneritöö juures kõige raskem? ”Olen inimene, kes ei võta asju raskuste, vaid väljakutsetena. Katsumused ongi nende ületamiseks ja kui ma pean enda mugavustsoonist välja astuma, siis ma ei mõtle, et see on ebamugav, vaid sätin end sellele lainele, et protsessi nautida. Ehk ma ei tahaks öelda, et treeneritöö juures on midagi rasket või ebameeldivat. See on väga väljakutsuv ja paljude erinevate tahkudega töö,” rääkis Mõttus.

Kuivõrd uus punavalgete treener on ametis olnud alles jaanuari algusest, ei ole ta pikaajalisi eesmärke veel seadnud. ”Ma alles õpin oma gruppe tundma ja esimese asjana pean end kurssi viima Santose filosoofia ja metoodikaga, millistel põhimõtetel klubi oma noortesüsteemi arendab ja milline võiks olla minu roll selles,” sõnas Mõttus.

Kuigi suuri pikaajalisi eesmärke ei ole uus Santose treener endale seadnud, siis oma tulevikku näeb ta üsna kindlas kõneviisis spordivaldkonnas. ”Olen alates 6. eluaastast olnud jalgpallimaailmas sees ja midagi muud ma paremini teha ei oska, kui selles valdkonnas tegutseda. Ka ülikooliharidus on mul selleks, et oma tulevikku kindlustada, aga kuna mul on lisaks treeneriametile ka päevatöö lasteaias, kus olen liikumisõpetaja, siis on praegu veel vara öelda, kas tulevikus olen treener või tegutsen mõnes muus ametis spordivaldkonnas,” lisas Mõttus lõpetuseks.

Santos soovib meie uuele treenerile palju jõudu ja jaksu ning edukat toimetamist punavalgete juures!

Meil on väga hea meel, et juba eelmise aasta sügisest on Santose väravavahtide treenerina olnud ametis Karl Erik Jürisson. 21-aastane Jürisson liitus 2024. aasta kevadel meie täiskasvanute jalgpallisüsteemi Welco esindusvõistkonnaga, varasemalt esindas ta Viljandi Tulevikku, mille ridades sai 2021. aastal kirja kaks mängu ka Eesti meistriliigas.

“Möödunud aasta sügisel tekkis mul ülikoolis aine nimega ”Abitreeneri praktika” ja uurisin Santosest, kas mul oleks võimalik selle raames treeneritööd teha. Noortetöö juht Siim Säesk uuris vastu, kas tahaksin tegeleda hoopis noorte väravavahtidega ja olin loomulikult nõus! Väravavahtide treeneri töö on midagi, mille üle olen pikalt mõelnud, aga varasemalt ei olnud mul võimalust selle idee realiseerimiseks,” selgitas Jürisson.

Esialgu hakkas ta mullu sügisel tööle abitreenerina Martin Murumaa kõrval, nüüdseks on Jürissoni juhendada nii nooremad (8-12aastased) kui ka vanemad (13-14aastased) väravavahid. “Olen selline inimene, et kui näen väravavahti tegutsemas, siis hakkan kohe analüüsima ja tekib palju mõtteid, kuidas tehnikat paremaks lihvida ehk kõige raskem saab ilmselt olema see, et paika panna kindel plaan ja sellest kinni pidada. Et poleks nii, et igas trennis on täiesti uus teema, vaid tuleb tegutseda kannatlikult ühe teemaga korraga,” rääkis Jürisson.

Oma tugevustena tõi meie väravavahtide treener välja kaks asja: ”Ühest küljest see, et suudan poistele harjutusi ise ette näidata, ja teisest küljest oskus improviseerida. Näiteks novembris tuli ette olukordi, kus pidin treeninguid läbi viima väiksemal alal kui olin planeerinud või väravavahte tuli treeningule vähem kui olin arvestanud. Sellistes olukordades suutsin kiirelt asjad ümber mängida ja improviseerida.”

Kuigi Karl Eriku jaoks on väravavahtide treeneri töö alles üsna uus amet, siis Eesti jalgpallis on sõnapaar ”Jürisson” ja ”väravavahtide treener” vägagi tuntud, sest Karl Eriku isa Mati on juba pikki aastaid juhendanud Viljandi Tuleviku puurilukke. Mida arvas isa Mati sellest, et poeg astub nüüd Santoses tema jälgedes?

”Tal on hea meel ja isa on olnud hästi toetav,” sõnas Karl Erik Jürisson. ”Alati, kui mul tekib küsimusi treeningute või metoodika kohta, siis saan tema poole pöörduda. Kuna mul ju tegelikult puudub väravavahtide treenimise kogemus, siis olen väga tänulik selle üle, et saan isaga neid asju arutada. Samuti olen väga tänulik selle eest, et Santoses on kõik staffi/kontori inimesed olnud väga toetavad sellel teekonnal, kui minust sai väravavahtide treener. Kordagi pole ma kohanud suhtumist stiilis ”Sul ju pole kogemust vms”, vaid väga tore on näha, et mul lubatakse seda ametit proovida,” muljetas Jürisson.

Mis on aga meie uue puurilukkude treeneri eesmärgiks? ”Tahan muuta väravavahi positsiooni noortele põnevaks; et noortes ei tekiks emotsiooni, et väljakumängijate amet on palju põnevam ja väravavahi töö on igav. Tahan, et väravavahi amet pakuks noortele huvi.”

Santosel on väga hea meel, et noor Jürisson on punavalgete väravavahid oma tiiva alla võtnud ja soovime uuele treenerile rohkelt edu ja jaksu!

Santose treenerid osalesid eelmise aasta oktoobrikuus koolitusreisil Hispaanias. Santose noortetöö juht Siim Säesk selgitas, et nii heade võimalustega koolitusreise ei saa just igapäevaselt korraldada, aga kuna antud õpirände projekt sai toetust Euroopa Liidu hariduse, koolituse, noorte ja spordi toetamiseks mõeldud Erasmus+ programmist, oli seekord võimalik Hispaanias ette võtta mahukamate tegevustega õpireis. Koostöös meie treenereid vastu võtnud organisatsiooni ja partneri Ekkono Soccer Services Barcelonaga pandi kokku põhjalik programm, kus erinevate päevade jooksul koguti väga mitmekülgset ja kasulikku informatsiooni.

Tänu Eramus+ programmi toetusele said punavalgete treenerid külastada Hispaanias Girona FC, Marceti, La Masia, Can Vidaleti ja Cornella akadeemiaid ja noortetreeninguid. „Väga põnev oli näha akadeemiate siseelu, tutvuda nende metoodika, filosoofia ja treeningutega. Ka teooriaosa oli hariv,“ muljetas koolitusreisist meie treener Marie Saar.

Samuti Hispaaniat külastanud treener Martin Murumaa lisas: „Saime näha, kuidas tehakse seda kõike suures jalgpalliriigis. Selle nägemine andis täiesti uue pildi ette endalegi. Sain nendelt mõtteid, mida kindlasti kasutada ka nüüd meie trennides.“

Santose noortetöö juht Siim Säesk rääkis, et akadeemiate väisamine oli väga mitmekülgne ja seetõttu ka väga meeldejääv. „Saime külastada erinevatel tasemetel akadeemiaid ehk noorte absoluutset tipptaset, jalgpallipüramiidi keskmike hulka kuuluvat akadeemiat ja ka kohalikku kogukonnaklubi. Igalt poolt oli nii mõndagi kaasa võtta,“ selgitas Säesk.

„Girona FC juures saime osaleda nende noorte metoodikajuhi Abel Triase poolt läbi viidud töötoas, kus esitleti kogu nende noortesüsteemi põhimõtteid ja toimimise loogikaid. Läbi arutelude saime vahetada mõtteid jalgpalli ja mängijate arendamise osas. Kuigi sealne tase on meie keskkonnast mitmeid samme eespool, siis kindlasti metoodika poolelt on mõningaid põhimõtteid, mida sooviksime ja saaksime ka enda keskkonnas kasutusele võtta. Õpireisi juures oli suureks plussiks ka see, et pääsesime treeningute vaatlusel võistkondadele väga lähedale ja meie treeneritel oli pidevalt võimalus küsimusi esitada ja uurida meid saatnud akadeemia treeneritelt jooksvalt õppeprotsessi kohta. Samuti saime kohtuda akadeemia direktoritega ja metoodika osakonnas töötavate inimestega, kes olid väga avatud ja tutvustasid meile oma struktuuri ja metoodikamaterjale,“ lisas Säesk.

Ühe koolitusreisi osana osalesid meie treenerid ka Ekkono koolitusel, mille kohta jagus rohkelt kiidusõnu. „Meeldis see, kuidas arutasime erinevaid harjutusi läbi ja seda, kuidas neid harjutusi veel paremaks lihvida. Rõhutati, kuidas igal harjutusel peab juures olema decision making ehk otsuse langetamise faktor,“ rääkis Murumaa.

„Professionaalne koolitaja, elulised näited, detailideni mõtestatud info – tänu sellele saime uusi vaatenurki ja teadmisi, mida praktikas kasutada,“ lisas Ekkono koolituse kohta Saar. „Me ei saa täna veel paljusid nähtud ja kuuldud asju siin Eesti kontekstis rakendada, kuid mõtteainet saime siiski. Näiteks Hispaania treenerite juhendamisstiil ja kuidas noored mängijad seda peegeldasid. Lisaks kinnitas Ekkono meetod taaskord, et igasse treeningu osasse on võimalik lisada otsuste vastuvõtmist ning läbi selle arendada mängijate oskusi. Oleme sellega oma klubis õigel teel,“ sõnas Saar.

Koolitusreisil osalenud Eric Pärn lisas omalt poolt: „Mulle väga meeldis noorte trennide ülesehitus ja treenerite lähenemine treeningul. Väga positiivse mulje jätsid akadeemiate metoodikad ja see, kuidas sealne süsteem oli üles ehitatud. Suures pildis oli kogu reis väga mõtlemapanev ja silmaringi laiendav.“

Treener Murumaa võttis omalt poolt reisi suurima õppetunni kokku nii: „Nägin, kuidas hästi palju pannakse rõhku mängijate mõtlemapanemisele ehk tuleb trennides küsida lastelt küsimusi ja lasta neil vastuseid leida. Kindlasti tuleb väga palju trennides ka julgustada ja nõuda lastelt; näiteks Hispaania treenerid häälekalt nõudsid kõrvalt üha rohkem ja rohkem pingutamist. Samuti tuleb õpetada mängijaid juba varakult koguma väljakul infot ja jälgima, mis ümberringi toimub ehk kus on sõbrad, kus on vastased ja kus on vaba ruum, mida kasutada.“

Santose noortetöö juht Siim Säesk sõnas kokkuvõtlikult, et õpireisi suurimaks plussiks oli mitmekesisus. „Saime nii teoreetilisi teadmisi kui klubide külastamisel ka praktiliselt tutvuda kõigega alates treeningprotsessist kuni kogukonnategevusteni. Sellised koolitusreisid kindlasti motiveerivad meie treenereid ja soodustavad analüütilist mõtlemist. Samuti aitavad need treeneritel teha karjääris järgmisi samme,“ rääkis Säesk.

Oktoobrikuu koolivaheajal toimus Santose linnalaager, mida viis läbi tunnustatud Inglise noortetreener Andrew McKnight.

Santose noortetöö juht Siim Säesk selgitas, et McKnighti Tartusse kutsumise põhjuseid oli mitu. “Andy on väga energilise olekuga ja tahtsime oma noortele mängijatele anda võimaluse treenida teisest kultuuriruumist pärit treeneri käe all. Sama kehtis ka meie treenerite kohta: Andy treeningute jälgimine andis neile võimaluse vaadata oma mängijaid kõrvaltvaataja pilgu läbi ja saada enda noortest teist perspektiivi kui nad võib-olla igal oma treeningul kogevad. Lisaks on Andy metoodika väga sarnane meie klubi õpetamiste põhimõtetele ehk seetõttu oli meil väga hea meel teda siia kutsuda,” selgitas Säesk.

Laagri toimumise järel uurisime ka Andy enda käest natuke muljeid ning saime teada, mis oli seekordse linnalaagri eesmärk ja kuidas jäi McKnight laagriga rahule. Eesti ei ole Andyle võõras koht: 2013. aastal töötas ta kuus kuud Santoses vanemtreeneri ning treenerite mentorina. Lisaks oli ta enne seekordset laagrit viinud Eestis läbi veel kolm treeninglaagrit. ”Seekordse laagri eesmärk oli arendada noorte mängulugemist ehk seda, et mängijad annaksid rohkem aru oma tegevustest, oleksid paremini teadlikud otsuste langetamisest ja tajuksid oma käitumise tagajärgi. Lisaks ka seda, kuidas kõik need aspektid mõjutavad nii mängija enda tiimi kui ka vastaseid,” selgitas McKnight.

Ta lisas, et neli päeva kestnud laagri jooksul analüüsis ta iga päeva järel nähtut ning kohandas järgmise päeva harjutused selliselt, et mängijad kogu aeg õpiksid ja iga treening oleks noorte jaoks kasulik. ”Selline protsess on oluline, kui tahame kasvatada pädevaid mängijaid ning võistkondi,” sõnas McKnight.

Kogenud Briti treeneri sõnul olid Santose mängijad terve laagri jooksul väga vastuvõtlikud, sest kõik tahtsid paremateks saada ja õppida. ”Kogu laager oli väga äge. Kõige keerulisem oli see, et mängijad võtaksid minu poolt antud juhised vastu õigesti ning kogu selle protsessi juures õppisin ma ka ise, kuidas end erinevates vanustes noortele väljendada,” rääkis McKnight.

11 aastat tagasi Santoses töötanud treener muljetas ka sellest, millisena näeb ta praegust Santost. ”Klubi on hästi edasi arenenud. Treenerid on eesmärkide täitmisele orienteeritud ja entusiastlikud, kõikide suhtumine on väga suurepärane. Oli väga tore nii mõnusas avatud keskkonnas tööd teha ja nagu mulle meeldib öelda, siis inimesed on need, kes teevad klubist korraliku klubi, ja Santoses on koos väga head inimesed,” lisas McKnight lõpetuseks.

Santosel oli väga hea meel oktoobris Andyt võõrustada ja loodame kohtuda ka tulevikus!

Meil on väga hea meel, et oleme sügise hakul valmis saanud uue kollektsiooni fännitooteid ehk Santose vabaajariideid!

Meie uuest e-poest leiad erinevas variandis pusasid, T-särke ja mütse, millega on mõnus käia Holm pargis mängudele kaasa elamas või koolis-kodus-tööl. Mine vaata kindlasti uus kollektsioon üle ja pane tähele ka seda, et kui sinu peres on huvilisi, kes sooviksid tellida hoopis meie täiskasvanute süsteemi Welco või naistejalgpalliklubi Electra sümboolikaga tooteid, siis e-poe kodulehe ülemises servas on võimalik valida sektsioon ”Pood” ja sinna klikkides avaneb eraldi kogu tootevalik Santose, Welco või Electra kohta!

Meie vabaajarõivaste e-poe leiad siit.

Santosel on väga hea meel, et meie treenerite kollektiiviga on liitunud suure kogemusega Andrus Meinart! 

Jalgpalli juurde jõudis Meinart juba 1980. aastate lõpus, kui Tartus avas eestikeelse jalgpalligrupi Avo Jakovits. ”Mängisime seal, kus praegu on Tamme staadionil kunstmuruväljak, aga toona oli seal liivasaviväljak, väravatel polnud võrke ja meil oli ainult kaks palli, aga kohale tuli üle linna 30 poissi, kellel kõigil oli hästi palju entusiasmi,” meenutas Meinart oma esimesi samme jalgpalli juures.

Enda mängijakarjäärist on meie uuel treeneril meeles veel see, et 1988./1989. aastal käis treeninggrupp ka Lääne-Saksamaal võistlustel. ”See oli täiesti ulme maailm ikka! Elasime peredes ja nägime sealset elu. Esimesed kolm päeva kandsime kõik endaga kaasas tanklast ostetud Coca-Cola klaaspudeleid, sest see oli toona siin justkui väga väärtuslik. Õnneks päris koju kaasa neid keegi vist ei toonud,” rääkis Meinart, kes ise jooksis palliplatsil ringi hilise teismeliseni ning hiljem hakkas juba mõlgutama mõtteid treeneritööst.

”Võisin olla umbes 20aastane, aga ei teagi, kust mul see huvi tuli, sest ühtegi eeskuju otseselt ei olnud. Aga ühel toredal päeval helistasin oma tädipojale Veiko Haanile ja ütlesin: ”Kuule, hakkame jalkatreeneriteks!” Ma ise müüsin sel ajal töö korras vist hoopis mobiiltelefone ehk olin treeneritööst päris kaugel. Veiko mängis toona JK Merkuuri eest ning sealne treener võttis meie info hea meelega vastu, nii et saime Veikoga käia ühes koolis 1.-2. klassid läbi, andsime lastele paberid pihku ja ütlesime, et tulge trenni. Alustasime kusjuures oma grupiga samamoodi nagu ma ise hakkasin jalkat mängima: palle oli kaks tükki, väravatel võrke polnud, aga kokku tuli umbes 50 last, kellel kõigil oli palju entusiasmi,” meenutas Meinart.

Merkuuris töötas ta treenerina ligikaudu viis aastat, seejärel liikus SK10 Premiumi juurde, kus tegeles kahe lennuga ja ligikaudu viis aastat hiljem viis tee Elvasse. ”Sinna oli toona kokku sattunud põlvkond noori ja entusiastlikke treenereid ning selle tõttu tekkis ka mul huvi Elvasse minna. Seal olingi viimased 13 aastat erinevate gruppide juures noortetreener,” lisas Meinart, kes enda sõnul on kõige pädevam 10-12aastaste laste vanuseni, sealt edasi on ta eelistanud oma treeningrühmad teistele treeneritele edasi anda.

Pärast 13 aastat Elvas töötamist tundis aga Meinart, et on aeg uuteks väljakutseteks. ”Ühest küljest hakkab nii pikalt ühes kohas olles kõik korduma ja ennast ammendama. Tundsin, et olen seal klubis juba kõike näinud ja mu silm ei säranud enam, aga ilma selleta ei oska ma seda tööd teha. Lisaks teisest küljest olen juba aastaid töötanud Tartu lähedal lasteaias liikumisõpetajana ja Elvasse sõitmine võttis iga päev ka päris palju aega,” selgitas Meinart.

Aga miks valis ta Tartust just Santose ja mitte mõne teise klubi? ”Minu jaoks oli number üks põhjus inimesed. Tahes-tahtmata puutud võistlustel või ka muudes olukordades teiste klubide treeneritega kokku ja olen tajunud, et siinsed inimesed on võrreldes teiste klubidega rohkem minu inimesed: arusaamad ja huumorimeel sobivad mulle rohkem. Ja selleks, et teha häid asju, on vaja häid inimesi, ja Santoses olles ma tunnetan seda, et treeneritel silmad säravad ja nad on motiveeritud. Ning teiseks on Welco ja Santos minu arust praegu laineharjal selles mõttes, et õhus on entusiasmi: inimesed – nii treenerid kui kontoriinimesed – tahavad asju teha, nad teavad, mida nad tahavad ja kuhu liiguvad. Seetõttu on olnud väga tore siia tulla,” rääkis meie uus treener.

Aprillist Santoses tööle hakanud Meinart on seni olnud abis ühe 2018 grupi juures ja sellest nädalast alustas ta 2019/2020 uue treeningrühmaga Raadil. Ennast treenerina iseloomustades ütleb Meinart, et on küll lõbus, aga ka nõudlik: ”Üldjuhul minu trennides väga suurt kaost ei ole. Püüan hoida joont, et lisaks lõbusale treeningule teeksid lapsed ikka ka sihipärast tegevust ehk trenn ei ole ainult müramise koht. Aga muidugi kõige pisematel peab esmalt trennis ikka ka lõbus olema, muidu nad ei taha kohal käia.”

Kas pikajaalise karjääri jooksul ei ole meie uuel noortetreeneril aga tekkinud ambitsiooni hoopis täiskasvanute jalgpalliga tegeleda? ”Seda pole olnud. Mulle meeldib just lastega tegeleda, sest lastega on lõbusam ja lihtsam. Seda mitte treeneri ameti poolest, et lastega oleks lihtne, aga minu jaoks isiklikult on see lihtsam ja toredam,” sõnas Meinart lõpetuseks.

Santosepere soovib meie uuele treenerile tööks palju jõudu ja edu!

Märtsikuu keskel käis meie noortetööjuht Siim Säesk Šotimaal- Viis päeva kestnud õppereisil osalesid EJLi noortetööjuhtide projektis osalejad ja üheskoos tutvuti kolme jalgpalliakadeemia ehk St. Mirreni, Kilmarnocki ja Motherwelli noortetöö korralduse ning arendamisega.

“Kolm akadeemiat olid kohati sarnased, aga kohati ka väga erinevad,” muljetas Säesk selle kohta, et sai näha kolme akadeemia tegemisi. “Seal nähtu andis kindlust, et oleme siin oma asjadega õigel teel ja mõnes osas võib-olla isegi sammukese ees, aga samas teistes valdkondades on meil jällegi minna väga pikk tee, et järgi jõuda. Kokkuvõttes oli reis väärt kogemus,” lisas Säesk.

2024. aasta alguses vaatas spordivaldkonna ekspertidest koosnev komisjon üle 2023. aastal Tartu spordis tublisid asju teinud sportlased ja klubid ning meie kodustaadioni Holm pargi valmimine valiti Tartu aasta sporditeoks!

Komisjoni valik:

Aasta meessportlane – Karel Tilga, kergejõustik;
Aasta naissportlane – Kristin Kuuba, sulgpall;
Aasta noorsportlased-  Emma-Melis Aktas, judo ja Siim Kesküla, ujumine;
Aasta võistkond – Võimlemisklubi Rütmika Siidisabad;
Aasta treener – Alar Rikberg, Bigbank Tartu võrkpallimeeskonna peatreener;
Aasta sporditegu – MTÜ Jalgpalliklubi Welco, Raadi Holmi jalgpallipargi arendus.

Foto: Kristjan Praks

Meil on väga hea meel alustada uut aastat meie klubi üldkehalise ettevalmistuse treeneri Annabel Luugi tutvustamisega! Annabel on juba mõnda aega Santoses töötanud ja tema ülesandeks on aidata meie poistel kiiremaks ning tugevamaks saada! Aga mis me omalt poolt ikka pikalt seletame – loe lähemalt, mida Annabel ise rääkis! 

“Olen kergejõustikutaustaga ning sel aastal täitub mul sellega juba 20 aastat ! Tulenevalt oma erialast annan lisaks Santosele trenne ka kergejõustiklastele. Pärast magistriõpingute lõpetamist jätkasin Tartu Ülikoolis õppejõuna ning seal õpetan tulevastele treeneritele kergejõustikualaseid aineid,” rääkis Annabel oma taustast.

Kuidas jõudis aga tubli kergejõustiklane Santosesse jalgpalli juurde? ”Varasemalt töötas Santoses ÜKE treenerina minu parim sõbranna Liis, kes kolis Tallinnasse. Kuna olin kõrvalt näinud ja kuulnud, kui rahul ta Santoses oli, ja lisaks on meil treeneritena sarnane käekiri, siis tundus loogline jätkata tema tööga,” selgitas meie ÜKE treener.

Santoses treenivad Annabeli käe all mitmed erinevad vanusegrupid ja neiu enda sõnul ongi tema töö juures kõige toredam see, kui saab näha, kui erinevad kõik noored on. ”Alustades sellest, mismoodi nad suhtlevad ja millest minuga räägivad, ning lõpetades sellega, milline on kellegi töökus ja motiveeritus. Poisid on tegelikult väga motiveeritud, et saada paremaks, ning see teeb minu töö palju lihtsamaks ja nauditavamaks. Muidugi meeldivad ka töökaaslased!” muljetas Annabel.

Et aga töö pole ainult meelakkumine, on igati loogiline, et leidub ka raskemaid tahke: ”Arvan, et kõige keerulisem on leida kõikide lastega ühine keel. Kergejõustik on individuaalala ning seal on mõnes mõttes lihtsam. Aga terve jalkatiimiga, kus mõnes grupis on seltskond ka väga kirju, on selle ühise keele leidmine keerulisem.”

Lõpetuseks uurisime, kui palju kergejõustikutaustaga Annabel ise jalgpalli jälgib? ”Meie poiste mängudega üritan ikka kursis olla ja jälgida. Aeg-ajalt vaatan ka Meistrite liiga mänge, aga kõige rohkem meeldib vaadata EM- ja MM-mänge.”

Santosel on igati vedanud, et noored punavalged Annabeli käe all kiiremaks ja tugevamaks saavad ning soovime meie ÜKE treenerile uut edukat aastat ja palju ägedaid hetki Santose noortega! 

Käesoleva aasta lõpus sai USAs vinge saavutusega hakkama meie klubi kasvandik Alex Meinhard, kes krooniti oma võistkonna Clemsoni ülikooli ridades USA üliõpilasliiga NCAA meistriks! Jalgpallurikarjääri punavalgete ridades alustanud Meinhard rääkis suure lombi taga veedetud aastatest, seal teenitud mitmetest vingetest auhindadest ja sellest, kuidas kõrgelt hinnatud NCAA tiitel ära võideti!

25aastane Meinhard esindas Santost noorteklassides aastatel 2011-2014, 2015. aastal jooksis ta platsile Esiliigas ja sai kirja 35 mängu, 2524 minutit ja neli väravat. Ka 2016 ja 2017 kandis ta Esiliigas Santose eest mängides põhiraskust, lüües nendel hooaegadel vastavalt 14 ning 22 väravat. Oma ajale Santoses vaatab Meinhard tagasi nii: ”Häid mälestusi on palju. Väga lahe oli see, et suur hulk meeskonnakaaslaseid, kellega olime eelnevalt aastaid koos treeninud, said võimaluse ka meesteklassis koos mängida. Lisaks tulid juurde vanemad mängijad, nii et saime kokku väga ägeda tuumiku.”

2018. aastal tegi Meinhard punavalgete eest hooaja alguses kaasa kolmes mängus, aga sai siis paraku vigastada ja see pani noormehele tõsise põntsu. ”See muutis mu edasist elu kolmeks aastaks, mil olin jalgpalliväljakult eemal ja veetsin aega rehabilitatsioonikeskustes ja taastusravis,” nendib Meinhard.

Kuigi vigastus viis Meinhardi mõneks ajaks palliplatsilt eemale, kolis ta 2019. aastal USAsse, sest tahtis ellu viia juba mõnda aega peas küpsenud mõtte ühendada jalgpall ja õpingud. Esimesel aastal meie kasvandik veel aga palli tagama ei hakanud, vaid tegeles sisseelamise ja taastumisega. ”Ameeriklased, kelle sekka sattusin, olid väga sõbralikud ning nende abiga ei olnud kohanemine üldse keeruline. Esimesel aastal tegelesin ainult taastusravi ja jõutreeninguga ning kõiki mänge vaatasin platsi äärest. Need mentaalselt keerulised hetked tulid hilisematel aastatel kasuks,” meenutab Meinhard 2019. aastat.

2020.-2021. aastal oli meie kasvandik lõpuks piisavalt terve ja sai taas hakata palli taga ajama Tulsa ülikooli eest. Oma esimesel hooajal valiti eestlane liiga parimaks ründajaks ja hooaja parimaks uustulnukaks. ”Kuna eelnev vigastusperiood oli pikk, siis auhindadele ei osanud ma mõeldagi. Pigem olin õnnelik, et olen lõpuks jälle tagasi palliplatsil ning nautisin mängimist. Kõik need auhinnad tulid suure üllatusena,” muljetab Meinhard.

Ka järgnevatel aastatel teenis eestlane NCAAs erinevaid auhindu ja parimate nominatsioone – nende kõikide üleslugemine ajaks kõigil pea täiesti kirjuks, nii et uurisime Meinhardilt, millised auhinnad olid tema enda jaoks kõige tähtsamad. ”Toon välja kaks auhinda. Esiteks – mind valiti kahel korral konverentsi kõige paremaks ründemängijaks. Selgituseks, et meie konverentsis mängis kümme meeskonda ja selle auhinna võitja valisid kõikide konverentsis mängivate meeskondade peatreenerid. Teiseks – ülikoolijalgpallil silma peal hoidev ajakiri TopDrawerSoccer teeb igal aastal järjestuse sajast parimast ülikoolijalgpallurist. Et saada paremini aru sealsest olustikust: kokku mängib ülikoolides ligikaudu 15 000 jalgpallurit ja see ajakiri valis mind riigi teiseks parimaks mängijaks,” räägib Meinhard.

Mitmeid mainekaid auhindu teeninud eestlane sai 2022. aastal hakkama ka sellega, et osutus esimese eestlasena valituks Ameerika profiliiga MLSi draftis. Meie mehe korjas endale Nashville, aga Meinhard langetas otsuse hoopis selliselt, et jätkas NCAAs ning asus esindama Clemsoni ülikooli. Miks nii? ”MLS’is tohib igal klubil olla kindel arv välismängijaid. Nashville oli selle arvu juba ära kasutanud, mis tähendas, et mul oleks olnud võimalik mängida ainult nende duubelmeeskonnas. Clemsonis on tipptasemel akadeemiline keskkond, kus on võimalik omandada väga head haridust. Mina otsustasin selles hariduskeskkonnas asuda omandama magistrikraadi, õppides liiklusohutust. Lisaks on Clemsonis absoluutsel tipptasemel sporditingimused, mis teevad silmad ette isegi nii mõnelegi MLSi klubile. Seetõttu otsustasingi kokkuvõtteks Clemsoni kasuks,” selgitab Meinhard.

Lõppenud aasta kulmineerus eestlase koduülikooli Clemsoni NCAA tiitlivõiduga, kui finaalis alistati 2:1 Notre Dame. ”Eelmise aasta suvel koolivaheajalt tagasi jõudes oli meeskonnas 14 uut mängijat. Kuna suur osa meeskonnast oli uus, siis võis arvata, et läheb aega selleks, et meeskonda ühtselt mängima saada. Ja täpselt nii läkski, sest uute mängijate tundmaõppimine nii palliplatsil kui ka väljaspool ei tule üle öö. Aga mäng-mängult paranes mängijatevaheline mõistmine, mis lõpuks moodustas ühtse terviku. Pärast 22. septembrit algas meie jaoks seeria, kus 17 mängu järjest ei kaotanud me ühtegi mängu. Sellele vaatamata ei tulnud siiski ükski mäng lihtsalt. Tiitlivõidu kohta võin öelda, et see oli mu senise karjääri kõige kõvem võit – olen väga rahul,” vaatab eestlane eelmisele aastale tagasi.

Nüüd, kui NCAA tiitel on meie mehel taskus, jätkuvad õpingud magistrantuuris ja oma tuleviku kohta ütleb Meinhard, et kuni magistrikraadi saamiseni jääb ta seotuks Clemsoni ülikooliga.

Santosepere saadab Meinhardile tagantjärele suured õnnitlused vinge saavutuse puhul ja soovib punavalgete kasvandikule ikka palju edu USAs!

Foto: Clemsoni ülikool

Santosel on väga hea meel teada anda, et meie treenerite kollektiiviga on liitunud Martin Murumaa!

Türilt pärit Murumaa läks jalgpallitrenni esimeses klassis ja treenis legendaarse juhendaja Viktor Metsa käe all. Hiljem siirdus ta kodukandi klubisse Türi Ganvixi, seejärel mängis madalamates liigades Tartu klubides ja jõudis ülikooli ajal õppida, elada ja mängida ka Saksamaal, kus ta pallis 5.-6. liigas. ”Seal jäi silma, et Saksamaa tugevuselt 5.-6. liigas ei olnudki mängijad ülemäära eriliselt head, aga väga head olid nende baasoskused, mis on neile nii selgeks drillitud. Seal tekkis mõte, et ka meil Eestis peaks olema samamoodi: ei pea noortele õpetama midagi erilist, vaid lihtsaid asju, aga need peaksid saama väga selgeks,” kirjeldab Murumaa, kuidas Saksamaaga tutvumine teda mõjutas.

Eestisse naastes otsustas ta, et mängijana tegutsemise aeg on läbi ja sihiks sai hoopis treeneritöö. Kolm aastat tegutses Murumaa Tartu Helioses, oma neljandat treeneriaastat alustas ta nüüd Santose ridades. ”Treenerina Tartus tegutsedes jäi silma, et Santose lapsed mängisid hästi ja tundus, et töö käib ilusti. Seetõttu tahtsingi klubiga liituda, et saaksin ka ise selles keskkonnas edasi areneda,” sõnab Murumaa.

Punavalgete juures on Murumaa ametis 2012, 2013 Valgete, 2015 noorte ja lisaks Vara piirkondliku grupi juures. Treeneritöö plusside ja miinuste kohta räägib meie uus treener nii: “Ilmselt kõige raskem on lastega kontakti leidmine ehk see, kuidas su informatsioon neile kohale jõuab ja kuidas nad sind treenerina austavad. Aga seni tundub, et mul pole kontaktiloomisega suuri probleeme tekkinud. Treeneritöö juures kõige toredam on see, kui näed oma treenitavate arengut. See tekitab hea tunde, et oled midagi hästi teinud.”

Pikaajalisi eesmärke ei ole Murumaa hetkel paika pannud, kuid praegu tundub, et just noorte treenimine on see, millele ta tahab keskenduda. ”Mulle sobib noortetöö, sest lastega on äge, las need täiskasvanud tegutsevad omasoodu. Aga eesmärkidest rääkides, siis tahaksin avastada seda, kuidas noortetööd tehakse välismaal. Ei pea minema kuhugi päris suure klubi juurde, vaid läheks vaataks, kuidas väiksemates klubides noortega tegutsetakse ja saaks sealt mõtteid tagasi Eestisse tuua. Konkreetsetest riikidest rääkides – eks mind tõmbab ikka Saksamaa poole. Aga ega mul kindlat plaani välismaale minekuks pole, see on kunagi tulevikumuusika,” selgitab Murumaa.

Punavalgete treeneriks asus Murumaa novembri algusest ja esimeste päevade kohta on tal öelda vaid kiidusõnu. ”Mind on väga hästi vastu võetud ja mulle väga meeldib siin! Eks natuke võtab aega, et kõigega harjuda, aga seni on kõik väga tore olnud!”

Santosepere soovib meie uuele treenerile tööks palju jõudu ja edu!

Tänavu kevadel alustasime Raadi jalgpallipargile lõpliku lihvi andmiseks ühisrahastuskampaaniat, mille eesmärgiks oli koguda 60 000 eurot. Maikuu alguseks oli tänu headele annetajatele vajalik summa kokku kogutud ja Holm pargis alustati viimaste töödega. Nendega jõuti lõpule selliselt, et 10. juunil toimus staadioni ametlik avapidu, mille kulminatsiooniks oli Welco esindusmeeskonna Esiliiga B kohtumine Tammeka U21 võistkonnaga.

Avaüritusele kogunenud pealtvaatajad said oma silmaga uudistada staadioni sissepääsuteele rajatud toetajate ehk kuulsuste kõnniteed ning istutatud kirsipuude alleed. Enne Esiliiga B matši peeti pidulikke kõnesid ja teiste hulgas võttis sõna ka Tartu linnapea Urmas Klaas, kes kiitis Santose ja Welco suurt ettevõtmist, mis on tähtis õnnestumine ka Tartu linnale ning elanikele. Lisaks peeti pealtvaatajale mõeldud show-mäng, kus võtsid omavahel mõõtu Santose U17 noored ja Welco legendid, kohtumist vilistas tuntud kirjanik Mika Keränen.

Avaürituse kulminatsiooni ehk Welco-Tammeka U21 kohtumist oli kogunenud koguni 694 pealtvaatajat! Suured tänud kõikidele meie sõpradele, kes olid tulnud koos meiega ühe suure unistuse täitumist tähistama!

Foto: Remi Roosmann